Urbepäev (palmipuudepüha) - liikuv püha, pühapäev nädal enne lihavõtteid
Liikuv püha, mille juures levinuim tava on pajuurbadega (ka kase vm okstega) urbimine, mis tähistab tervise, edu ja õnne ülekannet. Komme on laiemalt kogu Euroopas tuntud. Varahommikul äratati magajad pajutibudega lüües ja sooviti neile tervist või näiteks: "Virgaks, viksiks!"
Koju toodud pajuoksi oli tavaks hoida vaasis lihavõttepühade lõpuni. Koju toodi peale pajuokste aga ka lepa-, kase-, sarapuu- ja muid urbi. Mõnel pool on pajuurbi viidud ka haudadele.
Pajuoksi on õigeusukirikus pühitsetud ja seetõttu on neid kasutatud ka maagiliste toimingute ja nõiduse juures. Näiteks hoiti neid karjalaskmiseni ja löödi siis nendega loomi, et nad terved ja tugevad oleksid. Loomi urviti aga ka kohe pajuokste kojutoomisel, et saada sama valgeid lambaid. Pajuokste põllule viimine pidi viljaõnne, sipelgapessa torkamine karjaõnne tagama.
Setudel ja Kagu-Eesti alal laiemalt kiiguti sel päeval laual ehk tsõõtati. Laud asetati kiikumiseks aiale või kännule. Selle kombega tervitati kevadet ja elujõu naasmist. Kiikumise juurde lauldi tsõõtamislaule. Komme hakkas taanduma 20. sajandi keskpaiku.
Mõnevõrra oli palmipuudepüha seotud kapsakasvuga - keriti suuri lõngakerasid suuremate kapsapeade tagamiseks. Toodi tuppa linnulaaste, et leida suvel linnupesi. Isikliku tervise juures järgiti samu tavasid, mis lihavõtteajal üldse: pesti varahommikul silmi, teinekord asetati vette veel muna.
