“On päevavargad põhus ja õuepealne prii.
Nüüd kostku maal ja õhus mu laul siit: “Kikerikii!”
Mu omaks saavad aiad, põld, nurm ja metsatukk.
Mu valdused on laiad - nüüd olen ülikukk.
Mul tiivus lennutuhin, on kotkas minu vend.
Näe, siin on õlekuhi - ta otsa viib mind lend.
Laul, paisku nüüd mu põuest, mu võimust teadet vii!”
Kuid hoopis naabriõuestn siis kostis: “Kikerikii!”
Helvi Jürisson. Loomalaulud. - Tallinn: Eesti Raamat, 1987. - Lk. 5.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar